Mündi viskamine on üks levinumaid viise, mida inimesed kasutavad, kui neil on vaja vaidlust lahendada või lihtsalt valida teatud lahenduse kasuks.
Meetodi olemus seisneb selles, et mündil on reeglina kaks erinevat külge ja viskamisprotsess lõpeb mündi maandumisega neist ühele. Võidab vaidluses osaleja, kes ennustas, kumb pool mündil pärast selle kukkumist peal on.
Müntide viskamise ajalugu
Tänu ajaloolaste uurimistööle sai teatavaks, et mündiviskamisega tegeleti juba Vana-Roomas. Rooma impeeriumi elanikud mängisid mängu, mille nimi Navia aut caput on ladina keelest tõlgitud kui "laev või pea". Mängu põhiolemus seisnes võitja väljaselgitamises, kes arvas ära, kummale küljele visatud münt maandub: kas laeva kujutisega kaunistatud tagaküljele või esiküljele, millel uhkeldab keisri pea.
Kuid nagu selgus, armastasid samalaadset mängu ka vanad kreeklased. Selle erinevus seisnes selles, et Hellases visati müntide asemel karpe, mille üks külg oli vaiguga määritud. Mängu nimi oli Ostra Kinda ja kesta külgi seostati ühe kellaajaga – päev või öö (kreeka keeles – nux kai hemera).
Hiljem võtsid inglased omaks Vana-Kreeka elanikele tuntud mängu. Inglismaal oli sajandeid populaarne mäng nimega Cross and pile, kus münt lendas õhku pärast seda, kui ta oli tabanud selle teise mündi servaga. Osalejad jälgisid protsessi, püüdes arvata, milline mündi pool on peal.
Ühendkuningriigis oli sajandeid nõutud mäng nimega Cross and pile. Mängu põhimõte oli sama: üks münt löödi serv teise vastu, esimene hüppas õhku ja mängija arvas, kummale poole see maandub. Mündi ühele küljele vermiti rist (sellest ka mängu nimi). Huvi mündiviskamise vastu ei kustu ka tänapäevases Suurbritannias - mängu mehaanika on jäänud muutumatuks, muutunud on vaid nimi. Üldiselt on inimesed erinevatest maailma paikadest võtnud reegliks nimetada seda ametit vastavalt müntidel kujutatule. Niisiis kutsuvad britid mängu tänapäeval sõna otseses mõttes peadeks või sabadeks – pea või saba, mida seostatakse inglise kümnepennilise mündi tagaküljel oleva kujutisega, kus kujutatakse esikäppa ja saba üles tõstvat heraldilise lõvi.
See põhimõte jääb populaarses vene mängus Orlyanka ehk Eagle and Tails muutumatuks. See mängu nimi Venemaal ilmus mündi esiküljel kujutatud kotka tõttu. Mis puutub mõistesse "sabad", siis venelastel on tavaks seda sõna kasutada, et viidata mündi küljele, millel on selle nimiväärtus.
Mündi viskamine on jõudnud ka Austraaliasse, mis on ülejäänud riikidest ära lõigatud, kuigi siin võeti reegliks, et ei visata välja mitte üks, vaid kaks poolepenilist münti.
Huvitavad faktid
Mündi viskamine on muutunud nii igapäevaseks, et võite selle toiminguga seotud palju huvitavaid fakte leida.
- Filipiinide linnapeavalimised San Teodoro linnas (Mindoro Oriental) takerdusid pärast teist vooru, kus mõlemad kandidaadid kogusid võrdse protsendi häältest. Vallavanema ametisse nimetamise osas lõpliku otsuse langetamiseks otsustati visata münti. Kõige huvitavam on see, et valimistulemused tunnistasid ausaks ja seaduslikuks nii osalejate endi kui ka San Teodoro valijate poolt.
- Neile, kellele meeldib teha otsuseid mündiviskamise teel, on oma puhkus. Seda tähistatakse 8. veebruaril ja just seda nimetatakse – mündiviskamise päev. Inimesed, kes selle puhkuse välja mõtlesid, usuvad, et mündi viskamine on midagi enamat kui lihtsalt meelelahutus. Nad on kindlad selle rituaali vaieldamatu saatuslikkuses.
- Kanada linnas Torontos oli juhtum, kus mündi pool otsustas, milline organisatsioon võidab hanke, et maalida joon linna 1605 kilomeetri pikkusele tänavatele.
- 2007. aasta Austraalia jalgpalliliiga finaali ülekande saatus oli eelnevalt otsustatud ja sõltus sellest, kumb pool mündil langes. Vaidluses osalesid kaks igavest konkurenti – telekanalid Seven ja Ten. "Kümme" võitis!
- Ühendkuningriigi kohalikud ja riiklikud valimised võimaldavad selliseid otsustusmeetodeid nagu õlekõrre tõmbamine, kaardipakist kõrgeima kaardi tõmbamine või traditsiooniliselt mündi viskamine võrdse tulemuse korral.
- On tühine tõenäosus, et münt langeb pärast selle kukkumist oma servale. See on väga napp (1 võimalus 6000-st), kuid teoreetiliselt on see võimalik.
Oma eksisteerimise aastate jooksul on mündi viskamine muutunud lihtsast meelelahutusest kõige usaldusväärsemaks ja erapooletuimaks viisiks otsuste tegemiseks. See on tingitud asjaolust, et teatud kontrolli all õige loopimine välistab võltsimise ja annab tõeliselt sõltumatu tulemuse.
